barþr) mér gambantein, en ek vélta hann 2. velta (lt; norw. fær. velta, aschived.

or vite Hrbl 60; v. ehn til fear jmd , vælta, adän. væltæ; got. waltjan, ags.

verraten um geld xu erlangen (s. fé): wieltan in: á-wieltan, ahd. welzan) wälzen,

inf. vildu okr fylke til fear véla? Sg 16³. rollen: prt. ind.pl. 1. veltom grjóte of garf>

— Zur etymol. der beiden verba vgl. Bugge, 6 risa Ort 12*.

Ark. 2, 352 fg. venge, n, (agutn. vengi in: raiþ-vengi;

vel-borenn, part. prt. {fær. aschwed. vgl. got. waggari, ags. wangere) kissen,

væl-borin, dän. vel-baaren) von edler polster: sg. dat. (GollrQnd) svipte'blæjo af

ablmnft: n. pl. nom. vQknoþo velboren Sigverþe ok vatt venge fyr vífs kneom Opr

(Gunnarr ok GlaumvQr) Am 20*. 10 I12² (vgl.FJ, Ark. 5, 289 u. Eddal.2,128;

-veldr, adj. tunlich; in: auf)-veldr. Eeinzel, Zs. f. d. österr. gymn. 1892 s.48).

* vél-gjarn, adj. zum truge bereit, auf Compositum: linn-venge.

trug sinnend: n.sg. voc. vélgjarnt hQfoþ! venja (vanþa; norw. fær. venja, as chwed.

(anrede Brynhilds an das riesenweib) vænia, adän. væniæ; alts. gi-wennian,

Hlr 5 ²Np. 15 ags. wenian, ahd. wennan) an etw. (eho)

* vel - glýjaþr, adj. hocherfreut: f. sg. gewöhnen: part. prt. n.pl. nom. SQþoídýr nom. þar sitr Sigyn þeyge umb sinom .. of vaneþ våse Oþr Ii 4*.

ver velglýjoþ Vsp 35*. ' véorr, m. (d.i. vé-vQrþr: Noreen,

velja (valþa; norw. fær. velja, aschwed. Gramm. ² §127. 245, 3) Wächter des

vælia, adän. væliæ; got. waljan, ahd. 20 heiligtums; Wächter, Verteidiger überhpt:

wellan) 1) wählen, auswählen, aussuchen: sg. acc. (ormr) drepr af móþe miþgarþs

inf. skjQldo knegof) þar velja ok skafna veor (d.i. Þór) Vsp 56*. — Jis eigen-

aska Akv 4*; prt. ind. sg. 1. (Guþrún) name Þórs Hym 11⁵ 17* 22*.

kumbl konunga ér kerom valþe Ohv 7²; ver, n. (ags. wær) flut (meer od. fluss) :

2) anweisen: prs. ind. pl. 3. sessa ok 26 sg. acc. þat vann næst nýs niþr Ylfmga

staþe velja f>ér sumble at æser aldrege fyr vestan ver . . es ek bjQrno tók i

Ls 8*; imper.pl. 2. sessa ok staþe veleþ ßragalunde HHII 8², liggr . of hQggvenu

mér sumble at Ls 7³; 3) etw. für jmd fyr handan ver Gotfjorms bane Gpr 11 7³.

auswählen, jmd etw. schenken (ehm eht): — Zur etymol. vgl. Kluge, Engl. stud.

inf. hverr vilde mér hnosser velja, hnosser so 9,312.

velja ok hugat mæla OþrH21*-²; prt. vera, f. (norw. vera) auf enthalt sort,

ind, sg. 3. valþe Herfaþer (vqIo) hringa Zufluchtsort: sg.nom. auþe betra þykker

ok men Vsp 30*, mér Helge hringa valþe þat (manvit) i ókunnom staþ; slikt es

EEv 42²; 4) darreichen: prt. ind. sg. 3. válaþs vera Eqv 10*; acc. ósnotr maþr

Qlkráser valþe (Guþrún) nauþog neffQlom fykkesk alt vita, ef hann á sér i vq vero

(Atla) Akv 38⁹. Eqv 26², (logn) kalla dvergar dags vero

vella (vall; norw. vella, aschwed. vælla, Alv22*, áttattu hér,verndarvanr! veroFj2^x.

adän. vællæ; vgl. alts. ahd. wallan, ags. ver-fang, n. ₍mannnahme', ehe des

weallan, afris. walla) wallen, brodeln: weibes:₍ sg. dat. þá varþk þess vis .. at

prs. opt. sg. 3. sykn emk orþen heilaglega, 40 vélto mik i verfange Eir 13*.

hvé hverr velle Gßr III 8*; part. prs. ver^- gjarn, adj. männertoll: f. sg. nom.

m.sg. dat. vaxanda våge, vellanda katle þege þú, Frigg! þú 'st FjQrgyns mær ok

.. verþet maþr svá tryggr at þesso true hefr æ vergjQrn veret Ls 26²; superl.

Eqv 84*; acc. hann (Saxe) kann helga f. sg. acc. þege þú, íþunn! frik kveþk all ra

hver vellanda Gpr III 7². 45 k^venna vergjarnasta vesa Ls 17², mik veizt

veller, m. ₍sieder'; in: lQg-veller. verþa vergjarnasta, ef ek ek meþ þér i

* vel-spår, adj. mit seherblick begabt:' jQtonheima Prk 12*.

f. sg. acc. Heif>e héto hvars til husa kvam *vergr, adj. schmutzig: superl. n. sg.

vqIo velspaa Vsp 22². acc. (sw.) tom lézk (Hjalle) at eiga teþja vel

1. velta (valt; norw. velta, aschwed. 50 garf>a, vinna et vergasta (₍die schmutzigste

vælta; vgl. ahd. walzan) sich wälzen, arbeit zu verrichten') Am 59*.

sich rollen; strömen: part. prt. n.sg. dat. 1. verja (varþa; norw. fær. verja,

i veltanda vatne lýsask valbaugar Akv 29³. aschwed. væria; got. wasjan, ags. werian,